1. AASTANE

Oh seda pidu ja pillerkaart. Meie MUGUL on nüüd juba 1. aastane. Uskumatu, aga tõsi. Eile hommikul ma laulsin talle sünnipäeva laulu ja ta muheles mulle läbi oma luti ja tuduteki vastu. Kinkisime issiga talle tulipunase rallika. Ta oli väga õnnelik. Muudkui ooooooo ja prrrrrrr. :) Päev möödus meil suhteliselt koduselt. Korra ikka käisime väljas ka. Arst kaalus MUGULa 10,3 kg raskeks ja 75 cm pikaks. Raamatu järgi poiss! Kuidagi nii imelik oli täna olla "viimast korda" arstil. St. nüüd on vaja jälle minna alles aasta pärast.....2. aastaselt. Siiani oleme ju seda teed sõtkunud pea iga kuu. Nüüd aga MUGUL polegi ju enam beebi.....LAPS on.

Igatahes õhtul pidasime maha ühe suure ja vinge sünnipäeva mängutoas. MUGUL oli sinna kokku kutsunud kõik oma suuremad ja väiksemad sõbrad. Lastel oli seal nii vahva olla, et süüa ei tahtnud keegi. Ka MUGUL keeldus söömast, kuna ta vaimustus pallimerest kõige rohkem. Kui kogu selle kingituste kuhjaga koju jõudsime siis oli küll selline tunne, nagu kellegi pulmas oleks just käinud ja kõik kingid endale saanud. Meeletu hunnik. Tegime nalja siin, et me kodu on taas meile liiga väikseks jäänud ja vaja uus osta. Hahahahahaha! Igatahes otsustasin ma avada kingid koos MUGULaga hommikul ja nii see ka juhtus. Kiik, kelk, suur Jeep auto, puldiga rallikas, raamatuid, DVDd, igasugu mänguasju, esimesed pliiatsid jne. Ühesõnaga tegemist meil nüüd siin jagub ja ma pidin tooma ülevalt alla kolmanda mänguasja kasti, et asjad ära mahuks. Kunagi mäletan kui sõbrannaga kellel siis juba oli laps käisin poes ja noomisin, et mis sa ostad nii palju oma lapsele neid mänguasju. Nüüd tunnistan avalikult, et ma ostaks oma lapsele ka......kõik....tingimusteta.

Memmepoegade MM

Ma ei tea mis on lahti. Ma ei tea mis on juhtunud. Ma ei tea mis edasi saab.
MUGUL on hetkel memmepoegade MMil esimesel kohal. Ausalt öeldes on olukord hetkel päris keeruline. Ma tean, et lapsed mingis vanuses hakkavad nö kartma, et neid jäätakse maha. MUGUL ei ole kunagi maha jäätud ja ta on vaid 4 ööd meist kogu oma elu jooksul lahus olnud. Isegi reisil oli ta ju 24/7 meiega. Nüüd on aga alanud faas kus kõlban ainult mina kui ma vähegi nähtavuses olen. Sellest, et issi saaks lapse magama......kaisus....sellest võime vaid unistada. Sellest, et ma saaks kasvõi korraks minna ilma MUGULata teisele korrusele, õue prügi viima või vannituppa, ei ole mõtet ka unistada. Magama on ta nõus jääma ainult kaisus ja kui ma sealt siis ära hiilin kostub selline nutt, nagu sõda oleks lahti.
Ma väga loodan, et see on ajutine, kuna ma ei suuda lihtsalt vaadata oma last nii murest murtuna. Ma ei saa teha iga jumala liigutust koos temaga. Niigi olen ju tema ja ainult tema päralt.

Dominikaanis käidud!

Otsustasin, et ennem MUGULa esimest sünnipäeva peaks ikka mõned asjad veel kirja panema. :) Eelmisel kuul tuli 2 uut hammast. Ülemised. Ja nagu eelmiselgi korral, nii ka nüüd mõlemad korraga. Mingit nuttu, ega muud kummalist polnud. Hommikul olid hambad suus ja korras. Ka hakkas MUGUL täitsa vabalt kõndima. Ta nii naudib. Ja mina naudin ka. Nii nagu ma siin ennem lootsin, nii ka juhtus. Reisiks olid jalad all. Eks vahest on ikka roomamine ka veel popp aga enamasti saab nüüd ikka kõik käigud tipa-tapa ära tehtud.

20.11.2007 startisime siis oma kaua oodatud reisile Dominikaani. Kuna see on suht kaugel ja tundmata (minu jaoks) maa, siis mis seal salata olin ikka väga mures ja kaalusin korduvalt MUGULa koju jätmist. Seda enam, et kogu suguselts oli valmis teda hoidma, peamine, et last sinna "jubedasse urkasse" ei viidaks. Tõesti.....vahest oli mul tunne nagu nad arvaks, et stardime lapsega kuule. Käisin isegi nakkuskeskuses konsulatatsioonis ja ise süsti saamas. Kuna aga juba ammu sai otsustatud, et reis on nö lastega (sõpradel oli 6 k. poeg kaasas) siis otsustasime siiski MUGULa kaasa pakkida. Lend Frankfurti sujus meeldivalt. Imekombel magab MUGUL kõik tõusud ja maandumised. Imelik! Järgmisel päeval 12.30 läks lend sealt edasi Punta Canasse. Võtsin lennukisse kaasa terve kohvri mänguasjade ja muu vajalikuga. Lennukis instaleeriti MUGULale mugavalt voodi seinale ja seal ta siis mängis ja magas. Mis nii viga reisida. Kõik mugavused. Vahepel ikka tülitas kaasreisijaid ka. Ta on nüüd edvistama hakanud. Õnneks on kõik arusaajad ja mängivad lapsega kaasa. Ega kui neile ei oleks meeldinud, siis poleks mul ka midagi teha olnud. Lahkumine oli võimatu! :)

Kui maandusime, siis tervitas meid 30 kraadine soojus ja ainukene kes kohe suvised riided selga sai oli MUGUL. Paraku olin ainult tema peale mõelnud ja ise küpsesime oma sviitrites kuni hotellini. Hotell oli normaalne. Ma olin veidi pettunud alul, aga hiljem harjusin ära :) St. lõunamaades mu aravtes neid tärne õiglaselt küll ei panda. 5 on 3 ja nii. Edasi kulges me puhkus suht ühes rütmis. Hommikul kell 7 üles (ajavahe on -6 tundi), sööma, randa, magama, sööma, randa, ujuma, magama, sööma, jalutama ja magama. MUGUL natutis igatahes suvitamist täiel rinnal ja sõi liiva kg kaupa. Mis seal siis ikka. Igatahes olin ma väga rõõmus, et ostsustasime ta kaasa võtta. Temaga polnud absoluutselt raske ega ebameeldivalt tülikas. Loomulikult olime tema pärast suht paiksed (last ma sealt resortist väga välja viia ei tahtnud), aga paar korda käisime ikka väljas ka. Pealegi on ju teada, et lapsed on kõikjal suur hitt. Absoluutselt kõik kes seal olid pidid alati tuti-plutitama kui temast möödusid. Inimesesd on seal väga lahked ja teenindus super. Ainuke asi mis mind veidi kohutas oli see, et igal võimalusel taheti last oma sülle võtta. Ilma minu käest küsimata rabati sülle. Sellele aga järgnes tihti väike nutt, kuna MUGUL pole harjunud selliste tumedate tegelestega :) Lõpuks harjus ära. 2 nädalat sellist fantastilist lõõgastumist lendas kui linnutiivul. Eks selles on ka MUGUL süüdi. Tema ei lasknud sellel tripil igavaks minna.
Tagasi lendasime veidi vähem kui sinna aga oli kordades hullem ilm ja seega ka jubedam lend. Väga hea on jälle kodus olla!