6 kuud ja palju pilte

MUGUL sai kuue kuuseks. Seda päeva ma lausa ootasin, kuna paljud beebid on just siis kas saanud esimese kiku, hakanud roomama või miski muu suurega esimest korda hakama saanud. Ootasin ja ootasin ja ei midagi. Päev nagu iga teine. Panin MUGULa hommikul ilusti üleni lumivalgesse riietusse ja läksime asju ajama. Kuna õhtul oli meil issiga vaja linnas olla siis MUGUL lõpetas oma sünnipäeva vanaema ja vanaisa juures Nõmmel. Paari päeva pärast pidasime maha ka vinge peo. Panin isegi küünla tordile põlema. seda siis põletame nüüdsest jupiti kuni aastase sünnipäevani.
Jaanipäevaks otsustasime taas sõita Soome. Sealsetel sõpradel on ka hiljuti sündinud poeg ja neid me siis kaema läksimegi. Jummi jammi kui väike beebi! Tegelikult oli ta juba sündides suurem kui meie MUGUL aga siiski.... Ma ei mäletanud enam, et MUGUL oleks nii lödi olnud. See tähendab, et ta nagu absoluutselt ei olnud mingit pidi vormis. Pluss ei mäleta ma ka, et tal oleks silmad pidevalt kinni olnud. Huvitav...Kas meil siis polnud nii? Mu arvates oli ta ikka kohe natuke krapsakam tegelane. Kas tõesti ununeb kõik nii kähku? MUGULale oli see igatahes juba kolmas väismaa külastus ja ta pidas ennast üleval suurepäraselt. Soomlased kah kiitsid, et nii hea laps. Üks lasteaia kasvataja ütles, et selle poisiga on küll palju tegeletud. Sattusin natuke segadusse, ega teadnud kas see on positiivne või negatiivne. Hiljem siiski selgus, et positiivne. No ausalt öeldes ei kujuta ma ette, et ma vähem temaga tegeleda saaksin. Ju ta siis on ikka ise ka hea õppima. Põhimõtteliselt võib öelda, et ta juba roomab ja saab käega juba madalama lauaääre kätte. Kuulsin just täna, et seda võiks natuke tal pärssida, kuna kui ta nüüd püsti peaks juba seisma hakkama siis pidavat see jalgadele siiski veel liiga vara olema. Igathes Soomes oli vahva. Ilmad oli ka ilusad. Esimese õhtu veetsime jahiga merel. MUGUL vana meremees pidas kella kaheni öösel vastu. Eks ta oli natuke erutatud ka. Nimelt viibis meie kõrval jahil päris Pamela Anderson. hihihhiihih. Rahvas hullus. Siiani jääb mulle arusaamatuks miks ta Soomes oli. Räägitakse, et ta vanavanaisa olla olnud soomlane. No mida iganes. Panin selle loo kirja, et MUGUL siis kah seda ikka ilusti teaks. :)

Teisel päeval oli kõigil plaan minna sinna peole (linn kus olime on Rauma ja seal on Soome suurim Jaanituli.....ca 7 lava ja muud jutud). Mina otsustasin parem veeta kvaliteetaega oma MUGULaga kahekesi kui minna nautima (või siis mitte) saja tuhande purjus soomlase tegevust.


Eile jõudsime koju tagasi. Täna veetsime vanaemaga kvaliteetpäeva Viljandis. Absoluutselt suurepärane. Kui tagasi jõudsime ütles ka vanaema, et MUGUL on täiesti arvestatav reisikaaslane, kuna ta peab ennast ilusti üleval.

Nohust oleme lahti saanud aga nüüd kimbutab meid suu soor. Oeh, loodetavasti taandub see ruttu. Saime ka juba rohtu.

P.S. Esimene potil käik oli kah ära :)

Palju uut juuni kuus

Lõpuks ometi leian aega natuke ka kirjutada. Issi paneb MUGULat täna tuttu ja ma naudin enesega olemist. Kuulen, et teises toas käib mürgel. Issi mürab lapsega. No vaatame siis millal see tudu sedasi tuleb :)

Oeh, palju on vahepeal juhtunud.

Oleme juba alates 1. juunist elanud uues kodus. Kõik käis nii äkki. Asjad sai kokku pakitud kahe päevaga ja lahti sama kiiresti. Pärast oli ikka toss täitsa valjas. Kasutasin muidugi sugulaste abi MUGULa hoidmisel. Tõesti kõike korraga ei jõua. Ning siis lõpuks saabus see päev kus ma ei liigutanud lillegi ja tegelesin 100% MUGULaga. Mõnus oli. Tagasivaadates tundus justkui ma oleks ilma lapseta eelnevad 4 päeva olnud. Nägin teda vaid siis kui süüa oli vaja. Ta on nii super vahva! Ta on nii super õnnelik, kui ma tema poole vaatan...muud tal nagu vaja polekski. Vahest mõtlen, et kas minu armastus tema vastu on liiga suur? Kui suur on liiga suur?

Saime ka juurde 2 uut sõpra. 30.05 sündis Heidi ja nädal hiljem üks poiss kellel nime veel ei ole :) Igatahes oleme nende üle väga rõõmsad.

Käisime ka uue ja väga tähtsa restoraani avamisel. MUGUL pidas ennast ilusti ja eeskujulikult üleval kuni ta ärkas oma väiksest unest ja ei näinud selles ruumis kedagi. Oi, kui kurb ta siis oli. Ja minu süda hüppas rinnust välja kui teda kõõksuvalt nutmas nägin. Elu õpetas ka mind tol päeval....kus oli mu beebimonitor? Korralikult maha teda mul enam ei õnnestunudki rahustada ja me pidime sellelt ürituselt lahkuma ennem lõppu. Alles siis kui me kolmekesi oma koju jõudsime oli ta nagu väike päike. Jutustas ja lagistas naerda. Tõestus sellest kui väike on väikse inimese "circle of trust".

Nüüd siis aga naudime oma uut kodu ja võitleme taas nohuga. Arst määras MUGULale 10 korda ujumist, kuna jalad on toonuses. Saime 2 korda käija ja kõik....enam mina oma last ujuma ei vii. Tal on selgelt külm seal. Kõik peaks justkui spets olema, aga MUGULal on külm. Viimane kord oli keegi mõttehiiglane seal veel akna ka lahti jätnud ... seda paraku märkasin alles lahkudes. Eesmärk on Jaanipäevaks terveks saada kuna siis on taas ees sõit Soome sõprade juurde.

MUGUL hakkas juba ka käputama ning ennast õõtsutama ja ka lennukit tegema . Täna tõmbas ennast esimest korda poolde tuppa käte abil. Üht muna oli vaja kangesti taga ajada. Seega tundub mulle, et naudime viimaseid päevi liikumatust.

Lõpetuseks veel laste planeerimis oskusest. Minu hea sõbranna laps otsustas just sellel päeval haigeks jääda kui oli ees üks oodatud üritus ja minu MUGUL otsustas just täna, et ta tahab veel süüa ega kavatsegi issiga magama jääda. Nii palju siis kohustuste jagamisest. Isegi kui me ise väga tahame on kellegil veelgi paremad ideed :)

C´EST LA VIE