MUGUL...my HeRo

Veetsime vanaema Katrini ja vanaisa Tõnise ning nende sõbra Aarega mõnusa nädalavahetuse Narva-Jõesuus. Tähendab mõnus oli ta, kuna vahest ära käia on täitsa vahva aga kõik muu oli suht raske juba mulle. Esiteks on MUGUL laps nagu laps ikka...aktiivne. Mina aga olen paks nagu paks ikka...aeglane ja väsinud. Seega meie koostöö sujub aga on natuke närvilisem kui tavaliselt. Ma ei jõua enam väga talle järgi joosta + MUGUL ei austa absoluutselt seda, et emmel on vahest kõht tühi ja siis oleks hea 10 min paigal istuda kuni emmel kõht täis ja siis võime edasi minna. Ühesõnaga see asi meil ei suju. Süüdistada pole kedagi ega midagi...küll me üle elame.

Õnneks vanaema viitsis MUGULaga ilusti basseinis sulistada ja kuidagi saime me siiski ka korda-mööda söödud. Ilmad olid super head. Linnas vist sadas aga seal paitas päike me ihu ja toonis veidi pruunimaks.

Täna just ennem ära sõitu läksin mina koos MUGULaga vanaisa autosse mängima. Nimelt oli vaja vanaema oodata 30 min. Lasin MUGULal vabalt möllata ja ise nautisin veidike rahu. Ühel hetkel otsustasin istuda rooli ja sõita spa treppi, et seltskond peale võtta. Astusin autost välja ja kui juhiust avama hakkasin selgus, et uksed on lukus ja võti jäi sisse. Üllatus üllatus.....sees oli ka MUGUL. Ausalt ma ei teadnud kas naerda või nutta. Proovisin igat ust ja siis helistasin isale. Ega tal mulle midagi rõõmustavat ja lahendustpakkuvat pakkuda polnud. Varuvõtmed olid Keilas. Minu ainuke mure oli arusaadavalt MUGUL. Proovisin säilitada rahu ja suhtlesin läbi akna MUGULaga. Palusin tal võtta võtmed maast ja hakata nuppe vajutama. Uskuge või mitte aga ta absoluutselt tegi kõik nii nagu ma palusin va see, et ta vajutas nuppu KINNI, mitte LAHTI. Proovisime igati teda juhendada kuid asjatult. Siis asus ta tuuseldama vanaisa asjadega. Lagedale ilmus välgumihkel (seda proovis ts süütelukku sobitada), auto miski lambipirn (otse suhu), köhatabletid, tolmuhari, kommid jne. Vahepeal sain MUGULa nii kaugele, et ta proovis ust avada seest. Ei õnnestunud. Siis läks ta taha pingile ja sõi ühe nektariini. Helistasin autoabisse ja sain teada, et nemad seda autot avada ei suuda...liiga uus ja ma ei tea mis sada häda. Siis hakkas ka rahvast me auto ümber juba kogunema. Teatasin isale, et autoaken on vaja sisse lüüa. Sain teada, et see ei õnnestu, kuna seda on kiviga raske teha. MUGUL oli rahul ja chillis autos. Sellel hetkel ma lihtsalt võtsin oma viimase õlekõrre...helistasin Allanile ja kandsin kõik ette millega ma hakkama olen saanud. Puhkesin lohutamatult nutma ja teatasin, et minu poolest lennaku kõik vastu taevast aga mul on vaja MUGUL sealt kätte saada. Naasesin auto juurde suure kiviga. Meelitasin lapse tahaistmele ja käsikisin isal purustada juhipoolne aken. See tõesti ei õnnestunud. Seda tegevust nägid aga juba kohalikud klemmid ja astusid kohe lahkesti juurde abi pakkuma. Välja toodi traadid ja trossid ja kirves ja muu. MUGUL oli selleks ajaks autos viibinud juba üle tunni. Uni tuli peale. Palusin tal võtta oma lutt ja lapp ning suunduda oma turvatooli tuttu. Ta tegi kõik nagu ma ütlesin ja juba 3 minuti pärast sell magas. Õnneks hakkas siis vihma sadama ja tuli vähemalt seegi kergendus mu hinge, et päike ei lõõska selle auto peale. Kohalikel auto avamine ei õnnestunud aga siis juhtus see mis juhtub alati. Kellegil oli sõber, kellel oli sõber, kellel oli sõber ja siis selle sõber oli nõus tulema. Lõpuks oli neid sõpru seal kahe autoga. Selleks ajaks olin ma juba eemaldunud autost ja vaatasin eemalt pealt mis toimub. Vihma kallas nagu oavarrest ja MUGUL magas rahulikult. Ma ei teagi kaua aega läks, aga ühel hetkel oli uks lahti. Jooksime autosse. Kinnitasin MUGULa turvatooli ja hakkasin lihtsalt ära sõitma. Kokku läks see pull meil 1700 eeki ja pudel shampust maksma. Auto jäi terveks ja mis peamine MUGULaga on kõik korras. Ta on mul tõeline Robinson. Olen nii uhke tema üle!

Auto hull

MUGUL talus meie lahusolekut suurepäraselt, ega nutnud kordagi. Vähemalt nii need sugulased siin rääkisid. Huvitaval kombel ei olnud ta ka väga jonnine kui taaskohtusime. Pigem ronib aina tihemini sülle ja kallistab. Kallistused muutuvad iga päevaga aina tugevamaks ja see on äärmiselt armas. Ikka tugevasti kaela ümbert kinni.

Uusi sõnu on meil päris palju juurde tulnud. Esiteks on ta hakanud ütlema/küsima "AH" ja nii iga asja peale. Omamoodi on see päris koomiline kuna ta nägu on täitsa ´AH´i nägu seal juures. Ka on lisandunud "OKEI", auto on "PII-PII", "KUKKUS", "KATKI", "KINNI", "MAMMA", "KUUM" jne. Aina paremini ja meelsamini kordab ta sõnu järgi. Ikka proovib korrata kui palud :)

Ostsime MUGULale jalgratta. Kolmeka! Sellise mida saab tagant lükata ja ise juhtida. Ta on super tähtis kui sellega sõidab. Kui ta just ei põrista sõitmis häält siis laulab valju häälega. Väga nõudliku häälega nõuab ta ka turvavöö sulgemist ennem rattaga sõitmist. See teeb mulle muidugi rõõmu. Mõtlesin, et järgmisena ostan kiivri ja harjutan selle kandmise ka juba sisse.

Väga suur lemmik on auto....päris suur sõiduauto. See päästab iga olukorra. Kui tuju paha või miskit muud huvitavat teha pole siis lähme ja istume autos ja mängime seal kõigi nuppudega. Imeliselt teab ta kuhu käib võti ... õnneks me autol võtit vaja ei ole. Sinna auku ta topib siis hetkel koduvõtmeid:) Roolib suure innuga samal ajal endal jalad mööda seljatuge ülesronimas. Vahepeal proovib käigukangi sikutada. Ja siis paneb ikka muusika ka mängima. Ega ilma muusikata ongi ju igav sõita. See mäng võib meil vabalt kesta tunni, kuid kahjuks ma tavaliselt ei viitsi nii kaua ise autos istuda. :) Igatahes pole kordagi veel laps sellest ära tüdinenud. Muudkui aga "Pii-Pii ja pii-pii"!

MUGUL nr 2 saadab juba üle kuu meile endast signaale. Need signaalid lähevad aina tormakamaks ja jõulisemaks ja vahest ma mõtlen, et kui ta nüüd peale sündi ka nii aktiivne on siis küll ei oska midagi kosta me elu kohta. Nt täna öösel ta vist ainult tantsis. Minu mäletamist mööda vaikust polnud :) Issi nägi täna ka juba kõhupealt ära tema mürgeldamise. Ma proovin mõelda ka juba MUGUL nr 2 nime peale. Kahjuks siiani pole meil issiga suutnud midagi otsustada, kuna minu kauaaegne lemmiknimi talle ei kõlba ja tema suht huupi pakutud nimi ei sobi teps mitte mulle. Aga aega ju on veel. Sünnini 4 kuud ja nimeni max 5 :) Meile on nüüd juba 3 korda kinnitatud, et tüdruk. Ükski arst pole jätnud miskit võimalust selles kahelda kuna nende vastus on olnud raudkindel. Eks siis elame ja näeme. Loomulikult loodan ma ise sama, kuna enam ju ideaalsem olla ei saakski. Igatahes reisilt ostsin ma juba palju roosasid asju ja kleite, mitme hooaja trikood ja kuldsed kingad kividega :) Kangesti oleks neid kasutada vaja!

MUGULale räägin ka juba, et emme kõhus on tita ja luban pai teha. Ta muidugi vaatab mu kõhtu ja naerab. Pole veel pai teinud. Titat pole ju näha! :) Muidu teiste titadega on MUGUL väga armas. Muudkui kallistab ja musitab, pakub lutti ja istub ning imetleb. Lööma pole veel hakanud. Ootan kangesti, et saaks juba lastetuba kujundama hakata. See meil suvel plaanis. Teen sellest kohe toa nii poisile kui ka tüdrukule. Lastel jääb nii väike vanusevahe, et neil on paras koos ühes toas üleskasvada.