Emma on juba 3 nädalat koos meiega olnud ja me elu ilusamaks ja roosamaks teinud. Minu ema on ristinud ta SAMETPEAKS. :) Ta on nii pehme ja nii õrn. Nii ilus! Ja ma ei tea kuidas see võimalik on, aga ta on võrreldes MUGULaga hoopis miniatuursem ja õrnem oma olemiselt ka. Kuigi olid sündides ju samas mõõdus ja kaalus. Ikkagi tüdruk! :) Seoses Emma sünniga ma lubasin endale, et ei hakka MUGULale stressi tekitama jutuga "kui suur tema juba on ja mis kõik suured poisid teevad ja teha ei tohi ja bla bla bla". Ta on ju tegelikult ikka veel väike. Minu väike nupsik. Mis siis, et ta tundub beebiga võrreldes nüüd kolossaalselt suur :) MUGUL enam mähkmeid ei vaja va. siis kui tudume siis panen alla. Ja see mähkimine siis toimub nii, et ma ikka imestan kui suur poiss ta on. Tõstab jalad üles ja nagu suurt meest mähiks tõesti.... No proovime ka neist peagi loobuda. Põhjus miks ma seda teen on see, et ta tuleb öösel meie kaissu ja ma ei tahaks seal siis koos temaga ujuda.
Algne armukadedus oli meil väike aga nüüd pole seda enam pea üldse. Luban tal beebit iga päev mitu korda kallistada ja pai teha ja see veeb ta jonni kohe suure kaarega aknast välja. Imeravim :) MUGUL oli terve eelmise nädala kodus, kuna tatti tuli. Sel nädalal tuleb edasi aga viisin ta ikkagi hoidu. Esiteks selleks, et tal pole palvaiku, ta sööb korralikult ja tal on tuju hea. Teiseks selleks, et olen ainuke nohik-ema kes saab ja tänu sellele hoiab oma last kodus haigusega, kusjuures lasteaed on tatiseid ninu täis. Esmaspäeval ei kurtnud ükski kasvataja, et ta oleks haige. Kolmandaks selleks, et tal on seal hiiglama lõbus. Esmaspäeval oli kasvatajal lõvimask ees kui ma järgi läksin ja lapsed täitsa pöördes seal mürasid. MUGUL keeldus koju tulemast. Täielik ime! Tänaseks oli kahjuks see vaimustus kadunud ja hommikul tuli ikka pisar korraks kui ma ära läksin. Issiga minemised on paremad, aga issi on meil põskkoopa põletikus ja kodus teki all.
Nädalavahetuse tippsündmus oli minu vanaema 80 juubel. Mõtlesin seal mitu korda kui vahva on ikkagi vanaks elada ja ma olen nii õnnelik, et ta minu lapsi on näinud. Kui teaks kuidas seda oleks ka mul võimalik saavutada teeks kohe järgi. Mäletan, et kui ma käisin üheksandas klassis siis suri üks minu vanaisa ja ma nutsin silmad peast välja. Üks põhjus oli see, et ma ei saa temaga oma pulmas tantsida. :) Tundub võib olla naljakas aga nii ta oli. Reaalsus on aga see, et oma pulmas pole ma isegi tantsida saanud....eksole....ootan muudkui. Äkki saan oma laste pulmas. 
1 comment:
tuleb tuttav ette! tüdrukud on ikka teistmoodi, nii tillud ja pehmed ja õrnad :) ja see poja suurus tundb ka jahmatamapanev väikse preili kõrval. meil oli esialgu armukadedus suur aga nüüd on õde kõige kallim ja musim niiet aina paremkas läheb. teil ju juba praegu nii hea läbisaamine vennal ja õel. mina esimesed kuud ikka kõhklesin kõvasti kas sai õige otsus tehtud nõnna väikese vahega (1,3 ju aint) aga praegu olen NII RAHUL, et unistan juba veel ühes pojast ja ühest tütrest - nimed isegi olemas :)
Post a Comment