Kõik algas sellest, et ma julgesin septembri alguses hõisata, et nüüd on MUGUL juba suurem ja tugevam ja sellel aastal enam nii palju haige ei ole. See õnne oli suht üürike. 17.september selgus, et tal on angiin ja oli vaja alustada antibiootikumide ravi. Nädal peale seda oli kahtlus, et tal on tuulerõuged (neid küll tegelt ikkagi ei olnud) aga tegelt tuli hoopis nohu. 1.novembril tõusis kõrge palavik ja diagnoosiks sai stomatiit. Ka midagi uut meie tavaliste nohude juurde. No ja siis sai ta jälle ühe nädala terve olla kui hääl kadus, tuli palavik, nohu ja köha. Diagnoos: gripp. Ausõna ei ole vahva. Tõesti ei ole! Loomulikult jäi ka Emma stomatiiti ja ka grippi. Mitme lapsega peredes on ikka nii, et siis kui 1 jääb magama, siis just teine ärkab ja nii pidevalt. Pole sekundit ka rahu. Haigustega on sama. Nii kui MUGUL sai terveks jäi Emma. See on nii meeletult kurnav eelkõige emotsionaalselt. Abi mul on. Meil on hästi vahva lapsehoidja ja super sugulased kes tõttavad appi ilma küsimusi küsimata. Olen neile väga tänulik selle üle. Ilma abita oleks see kõik väga, väga raske. Seoses Emma gripiga olid ka minu emaduse aja esimested magamata ööd. Mõned tunnid ikka sain sõba silmale, aga vähe....liiga vähe. Vot ja see ei sobi mulla ka üldse. Nii väga vajan und. Kõige krooniks jäin ise ka haigeks ja kirsina tordil hakkasid mul kõik neli tarkusehammast valutama. Ja see on julm valu...ai-ai-ai. Asi päädis hambaarstil käimise, antibiootikumide ja tugevate valuvaigistite manustamisega.
Momendil oleme tõusnud tuhast ja terved. Ptui-ptui-ptui. MUGUL sellel aastal enam lasteaeda ei lähe. Haiguste pärast. Kahe kuu jooksul ikkagi 4 korda haige olla ei ole naljakas. Käime paar korda ainult siis kui peod on. Emma ringidest ütlesin ka ära. Pean nüüd natuke lapsi putitama ja turgutama. Proovin teha laste elu põnevaks erinevate sugulaste külastusega. Näiteks täna on MUGUL oma vanavanaema Vantseli ja onu Tommi juures ja jääb ööseks. Ise on ta maru õnnelik olukorra üle. Rääkis mulle telefonis kuidas päkapikke sajab siit ja sealt alla. :)
Päkapikud hakkasid ka meie peres täna käima. MUGULA jaoks oli muidugi suur pettumus, et tema 24 taskuga jõulukalendris ainult 1 tasku täidetud oli. Istus seal selle kalendri ees hommikul pikalt. Katsus kõik läbi ja arutas kõva häälega "Siis kui kõik on täis, siis tuleb Jõuluvana"..."Emme kas Jõuluvana on ka nii väike, et ma teda ei näe?". Täna sai MUGUL ka Jõuluvanalt kirja postkasti. Küll see oli armas hetk. Ta oli nii õnnelik. Ta värises. Jõuluvana saatis talle nimelise kirja ja oma pildi. Isegi Emma rõõmustas. Kirjas oli ära märgitud, et päkapikud on Jõuluvanale rääkinud küll, et MUGUL jonnib, aga üldiselt on ikka hea ja tubli laps. MUGUL siis hoidis kätega peast kinni ja ei saanud aru kuidas nad teavad, et ta vahest jonnib. :)
Nii mõnus on elada koos päkapikkudega!
No comments:
Post a Comment