Kolm on juba suur. Nüüd on kõik suurte poiste asjad meil juba. Titetamine on igavesti läbi. Kuna MUGUL oli sellel sügisel palju ja tihti haige siis ta detsembris lasteaias ei käinud ja seega on ta püsinud terve. Tema sünnipäeva me ka sellel aastal suurelt ei tähistnud, kuna tõesõna hoian teda kui kullatükki igasugu jamast eemal. Kutsusime külla vaid 4 MUGULa suurimat sõpra/sõbrannat ja lapsed said oma peo. Kuna ta on ämblikmees (MUST!!!!) siis oli tal ilmtingimata vaja musta ämblikmehe torti. Mina kes ma ei salli tellitud torte kuna need ei ole maitsvad ja mulle ei meeldi kangelaste peade lõikumine, andsin alla. Musta ämblikmeest ei oska ma küll kuidagi teha. Õnneks leidsin pagarid kes olid selleka valmis ja MUGUL sai oma musta ämblikmehe tordi. Ta oli nii õnnelik, et värises ja ei suutnud ära oodata millal me seda juba sööma hakkame. Sellel hetkel ei olnudki enam sooja ega külma kas tort ise ka hea on. Peamine, et must ja ämblikmees. Ka pidasime väikse kuid hoogsa peo sugulastega ja kõigi nende pidude lõpus ütles MUGUL mulle, et tal oli nii tore sünnipäev. See oli kõik mida mul kuulda oli vaja. No küll ta võib ikka olla hea ja südamlik poiss kui ta vaid tahab.
14. detsember peeti ka lasteaias Jõulupidu ja sinna ma koos MUGULaga ka läksin. Juba
esimese laulu ajal suutis ta ühe teise Karliga pead pidi kokku joosta nii, et teine poiss vaeseke hakkas haledalt nutma ja ema pidi temaga välja minema. Hiljem hoidis ta MUGULast eemale. Umbes eelviimase laulu ajal oli lastel vaja rullida ennest mööda maad, aga MUGUL loomulikult ju midagi rahulikult teha ei saa ja seega rullis risti ja rästi teistele otsa. Kust ta võtab selle energia ja püsimatuse? Sugeda sai siis natuke ja suurest hirmust, et Jõuluvana ei tulegi oli ülejäänud peo korralik. Kingituseks sai "Autode magnetraamatu". Detsembris sündida on tegelt hästi nadi. Terve kuu käivad igal hommikul päkapikud, siis on sünnipäev ja hunnik kinke ja siis Jõulud ja jälle kingi uputus. Laps ei saa enam midagi aru ja see on ta täitsa tuksi keeranud. Esiteks ta ärkab öösiti ja nõuab, et me läheks vaataks kas päkapikk on juba ära käinud. Teiseks ta ei saa aru miks ta siis nüüd enam ei käi. Kolmandaks ta ei saa aru miks ta peale lõunaund ei tule. Neljandaks ei mõista ta miks kõik inimesed kes meie uksest sisse astuvad talle kingitust ei too.
Meie kinkisime talle sünnipäevaks kitarri (laste aga nagu päris) ja Jõuluks motika. No need kingid läksid küll täitsa kümnesse.
Emmal oli ka "MusaMari" beebikoolis Jõulupidu. Kuna see sattus olema täpselt MUGULa sünnipäeval siis ei raatsinud me vennat koju jätta ja võtsime publikuks kaasa. Emma laulis ja tantsis koos oma sõpradega ja MUGUL aitas kaasa. Ta oli meiega koos juba paar korda seal kaasas käinud ja teadis kõiki laule.
Jõuluvana käis meil Nõmmel. Küll tal oli palju kingitusi lastele. Lapsed sid endale puslesid, kohvrid, nukke, raamatuid, DVD multikaid, CD plaate jne jne. MUGUL ei kartnud Jõulumeest absoluutselt. Ta jooksis kohe vastu ja kukkus ennast tutvustama, ning siis kinke nõudma. Õnneks soostus ta kenasti ka laulma "Põdramaja", "Rongilaulu" ja Ruja "Must ronk" ühte lemmik fraasi. Tuline kahju, et kitarr koju jäi ja Jõuluvana mõnda tema lugu ei kuulnud. MUGUL kusjuures peab suurepäraselt viisi ja lööb takti. Alguses laulab ära kõik ilusad laulud aga siis on tal ka omad lorilaulud olemas. Hetkel on tal suur enese ja teiste avastamise periood ja see võib vahest väga palju piinlikust tekitada. Küsimus "Kas sul on ka noku?" ei ole enam midagi erilist ega ebatavalist küsida kellet iganes. Pidevalt loendab ta mulle oma tuttavaid kellel on ja kellel ei ole ja mis naistel on ja mis meestel on ja kes on naine ja kes on mees. Eile oli nii, et olid naised ja inimesed! Hahahaha! Tüüpiline mees eks? No ja siis lorilaulud lähevad tal nt väga kõva roki rütmiga nii " Ma söön su tissid ära ja tatikolle söön kaaaaa!" Uuuuppppssss! Huvitav kas talle mõjus see Emma imetamine nii või? Pidevalt käib jutt, et kui naine on paks siis tal on tingimata tita kõhus ja titad söövad tisse.
Emma ka ei kartnud Jõuluvana, küll aga ei läinud ta talle liiga lähedale. Umbes 50 cm ennem taati oli "müür" ees. Väga suure põnevusega ootad ta kingitusi ja nende lunastamisega tegeles ka. Koos emmega tegime "pats kakku-pats kakku...veere-veere-veere ups ahju" ja siis koos MUGULAga nad tantsisid maru armsalt käest kinni.
Emma on üldse üks imeline laps. Temal pole kunagi jonnine tuju päev läbi. Kui jonnib siis ühe asja pärast mõne sekindi ja kõik. Ta laseb oma vennal enndaga teha mida igenas ja on seal juures maru õnnelik. Endiselt ei väsi ma kiitmast tema oskust ise üksi uinuda oma toas. Seda ta vend ei mõista juba 2 viimast aastat. Eile tekkiski lauas meil sugulastega väike arutelu sellel teemal ja see pani mind mõtlema. Nimelt olen ma väga kurnatud sellest, et MUGULat peab konkreetselt magama panema ja vahest tunde. Sugulased arvavad, et ma peaks seda kõike taluma kuna ta on väike ja minul on ju selleks aega. Samas mina leian, et kui ma olen tal kõrvaltoas või siis nt tema toast väljas koridoris (kus ta mind näeb) siis peaks ju sellest piisama. Jõudsin järeldusele, et sugulastel on õigus ja ma olen ju tõesti ema ja mul on ju tema jaoks aega. Mis mul siis tähtsamat teha oleks? Vahest on vaja natuke, et keegi raputaks ja siis saan jälle asjadest paremini aru. Lihtsalt tunnen juba kuidas see kolm aastat kodus hakkab rusuma...
20.02. startisime Egiptusesse. Reisiseltskonda kuulusid: MUGUL, Emma, Mina, Issi, Mana, Triinu, Vantsel, Tom ja Timo. Lend läks meil hästi. Kumbki laps ei nutnud kordagi ja pidasid ennast ilusti üleval. Loomulikult oli vaja MUGULa järgi seal joosta, aga no selles pole midagi uut. Ma olen kunagi näinud filmi "Lennuplaan" ja oh kui jube see oli. Laps kadus lennukis ära. No ja siis ma loomulikult pidin kogu aeg teadma kus ta on ja mis ta teeb. Pealegi kartsin ma, et ta äkki näpib mingit nuppu mis kõik tuksi keerab. Nt avab ukse :) Igatahes on ta korduvalt teinud asju millele on järgnenud katastroof, seega ma lennukis tõesti sellega riskida ei tahaks.
