Meie MUGULa esimene elukuu on nüüd täis. Pean taas mainima, et aeg läheb ikka kiiresti küll. Samas olen ma pidanud kinni oma lubadusest nautida iga momenti. Olen seda ... käsi südamel ...teinud. Võin esimest korda elus tunnistada, et sellel inimesel kellega ma 18.12.2006 esmakordselt näost-näkku kohtusin pole vigu...ta on täiuslik!!!! Mulle meeldib kõik tema juures. Pole veel kordagi tundnud, et ma olen väsinud ja enam ei taha ega jaksa. Paar korda on vaid tulnud natuke lootusetu tunne, kuna pole osanud ehk leida nutule lohutust, aga see käib asja juurde. Just täna mu käest küsiti, et kas see lapsega jändamine tundub mulle hetkel nagu puhkus või nagu töö. Ei kumbagi! See kõik on nagu nii loomulik. SEE ONGI NÜÜD MU ELU!
Esimese kuuga sõi meie MUGUL ennast juba viie kilo raskusaeks ja oli 4 cm pikemaks kasvanud. Emme oli igatahes uhke ja rahul. Laps on söödetud, pestud ja rahul. Nüüdseks oleme me ka tagasi jõudnud oma esimeselt reisilt "maale". Nimelt veetsime nädalavahetuse perega ja kahe sõbraga Pühajärvel. Väga vahva oli. Mina lubasin endale mõned protseduurid ja muidu nautisime seal olemise mõnusid. Veendusin nüüd omal nahal, et laps ei ole mingi takistus. Käis koos meiega bowlingus, restoranis, pubis ja ka kõrgel tornis kohvikus. Ühesõnaga tegi ta kõik asjad koos meiega kaasa. Last peabki kõikidesse oma tegevustesse kaasama. Tahan olla nii lahe ema, et mu poeg tahab ka 15 aastaselt (siis kui vanemad hakkavad jube "lollideks" muutuma) meiega koos tegutseda ja oma nädalavahetusi veeta. Kohtasime seal ühte perekonda kellel on asjad just täpselt nii. Lapsed on 15, 13 ja 11 ning nad teevad alati kõike koos ja veedavad KÕIK nädalavahetused Otepää maakodus. See on elustiil, mitte peale sunnitud tegevus.
Eile....laupäeva hommikul ... sain ma oma MUGULalt esimesed teadlikud naeratused kätte. Ta lihtsalt vaatas mulle otsa ja naeratas. Natuke nagu häbelikult aga arusaadavalt. Olin õnnelik nagu väike tüdruk. Kirjeldamatu tunne on kui su laps sulle esimest korda naeratab. Ootan juba hommset hommikut...
Vaatama sellele, et mul on kael kange ja puus haige (kõik lapse tõstmisest)...vean nimelt oma vasakut jalga nagu lombas järel...olen ma maailma kõige õnnelikum inimene hetkel!
Esimese kuuga sõi meie MUGUL ennast juba viie kilo raskusaeks ja oli 4 cm pikemaks kasvanud. Emme oli igatahes uhke ja rahul. Laps on söödetud, pestud ja rahul. Nüüdseks oleme me ka tagasi jõudnud oma esimeselt reisilt "maale". Nimelt veetsime nädalavahetuse perega ja kahe sõbraga Pühajärvel. Väga vahva oli. Mina lubasin endale mõned protseduurid ja muidu nautisime seal olemise mõnusid. Veendusin nüüd omal nahal, et laps ei ole mingi takistus. Käis koos meiega bowlingus, restoranis, pubis ja ka kõrgel tornis kohvikus. Ühesõnaga tegi ta kõik asjad koos meiega kaasa. Last peabki kõikidesse oma tegevustesse kaasama. Tahan olla nii lahe ema, et mu poeg tahab ka 15 aastaselt (siis kui vanemad hakkavad jube "lollideks" muutuma) meiega koos tegutseda ja oma nädalavahetusi veeta. Kohtasime seal ühte perekonda kellel on asjad just täpselt nii. Lapsed on 15, 13 ja 11 ning nad teevad alati kõike koos ja veedavad KÕIK nädalavahetused Otepää maakodus. See on elustiil, mitte peale sunnitud tegevus.
Eile....laupäeva hommikul ... sain ma oma MUGULalt esimesed teadlikud naeratused kätte. Ta lihtsalt vaatas mulle otsa ja naeratas. Natuke nagu häbelikult aga arusaadavalt. Olin õnnelik nagu väike tüdruk. Kirjeldamatu tunne on kui su laps sulle esimest korda naeratab. Ootan juba hommset hommikut...
Vaatama sellele, et mul on kael kange ja puus haige (kõik lapse tõstmisest)...vean nimelt oma vasakut jalga nagu lombas järel...olen ma maailma kõige õnnelikum inimene hetkel!
3 comments:
Sinu emarõõmud annavad kirjeldamatut usku sellesse, et emaksolemises on ikka palju palju rõõmu ja sugugi mitte ainult stressi, hirme ja agooniat...
Aga nii ongi! Eks lapsed on ka erinevad, aga usun et palju on ikka enda suhtumises ka kinni. Kui ma ennast stressi kammiks siis oleks ka tema palju rahutum. Püüan säilitada rahu! :)
Oled mulle väga kallis Eva-Kristina ja su mugul kaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!
Olge tublid!
Post a Comment